Ole oma häälega mõjuvam ja veenvam

Kaks kõige olulisemat asja minu jaoks, mida ma Avelt olen õppinud, on oma keha kasutamine ja kuulamine.
Lind ei laula ainult nokaga, ta kasutab selleks kogu keha. Sama on inimesega. Ja see laieneb kogu igapäevasele tegevusele ning elule; masinavärk tuleb töös hoida, et see ei roostetaks. Ennast märgata, õigesti hingata ja hingamisharjutusi ei tule teha ainult enne, kui Ave aknast paistma hakkab, vaid iga päev, elustiili osana. Laulda tuleb iga päev, kasvõi niisama nõusid pestes ümiseda.
Ja kuulata tuleb; helisid meie ümbert, loodusest, iseenda häält, seda kuidas see emotsioonide vaheldudes muutub, tabada rütmi.
Meie laulutunnid on väga tore koosloomine ja lustimine; ei mingit akadeemilist noodivihikut ega tuima passimist, puhas kaasategemine ja enda avastamisõõm. Nii palju huvi tärkamist ja tahet on pärast; otsida välja mõni lahe lugu, mis enda omaks teha, mõni pill, mille mängimiseks ei pea nooti tundma vaid võib vabalt omi lugusid luua.
Mulle meeldib et Ave teeb kaasa, õlg õla kõrval, ja ei jäta enne, kui sa aru saad, kust ja kuidas see hääl tuleb, kuidas selleks tuleb hingata ja kuidas ennast peenhäälestada.
Ave on minu ellu palju rõõmu ja kergust toonud.

Olin sinuga kohtumist oodanud juba pea pool aastat. Kuigi algselt pidin liituma grupiga, siis minu õnneks kujunes nii, et pakkusid mulle individuaalseanssi! Super-super, kõik tundus juba väga põnev ja olin rõõmus et kohtumine liikus aega, kus mul kohustuslikud ülesanded selleks suveks juba läbi saamas!
Mul oli sinuga kohe ennast väga lihtne avada, sest tundsin, et oleme ühel lainel ja liigseid selgitusi polegi vaja. Panime paika minu unistused, ehk, nagu selgus- eesmärgid selleks häälesessiooniks. Julgus, vabadus, kooskõla südamega.
Algus oli lihtne. Hääle soojendus ja koputamine.
Siis aga tuli põhiosa. Matile pikali, algas südame avamise protseduur. See kestis ja kestis, terve igaviku, aga ... tulemust ei olnud. Võtsime väikese pausi: MIKS ma ei saa oma südant avada? Kus on takistus? Tundus juba lootusetu üritus... Aga õnneks otsustasime veel viimast korda proovida... Ja siis see juhtus! Tundsin, kuidas hääl mu südame piirkonnas korraga muutus, justkui suur värav avanes ja heli vibratsioon haaras mind täiesti endaga kaasa - kirjeldamatult maagiline ja võimas tunne, mida on võimatu sõnadesse panna! Ma vibreerisin ja avardusin koos oma häälega, tundsin ühendust nii maa kui taevaste jõududega - täielik sükroonsus, jõud ja vägi kandus minusse! Lasin oma häälel end juhtida ja kanda, alistusin selle väele, nautisin oma hääle kõla ja tämbrit! Ja see oli lihtsalt nii võimas ja ilus! Usaldus ja alistumine! See oli midagi hoopis enamat kui eales oleksin osanud ette kujutada!

Jõudsin Aveni tänu “juhusele” ja olen väga tänulik, et see juhtus, sest wow, kui imeliselt see kaunitar oskab südamed helisema panna… see pühendumine, toetus, tǎielik hoitud kohalolu on palju enamat, kui oskasin oodata.

Minu ootused olid seotud hääle avamisega, kuid tegelikult sain lisaks veelgi avatuma südame, sest hääl ei avane läbi hääleharjutuste, vaid südame! Ja kui sa saad oma südame ja luud helisema, tuleb ka hääl järgi…

Imeline kogemus, mis on absoluutselt väärt kogemist ja sellesse seisundisse jäämist, sest me kõik oleme loodud särama ja helisema.

Kui üldse kedagi, siis just Avet julgen ma soovitada kogu südamest ning soovin vaid imelisi kogejaid ja kogemusi!
Aitäh Sulle! ♥️🙏🏻

Kui lühidalt kokku võtta, siis mul oli elu enne seda ja on elu peale seda, ja need on täiesti erinevad. Olen elus erinevates kohtades energiaga lubanud endaga tööd teha, aga see, mis toimus ühel juulikuu reede õhtul, on täiesti teisest ooperist. Ave ei ole lihtsalt naine, kes teab või on õppinud, vaid on sündinud maag. Kogeda puudutust, mis on kui valgusskalpelli lõige ja näed ning koged seda ise enda kohalolus. Kogeda helikaussi ilma helita, kus alles on ainult kausist tekkiv vibratsioon, mis läbistab keha varbaküüntest juuksekarvade otsteni.

Kuu enne rännakut tegin läbi kergema mootoratta õnnetuse, kus vasaku jala hüppeliiges sai kannatada ja andis ennast tunda. See, mis hakkas vasaku jalaga toimuma, kuulub justkui ulme valdkonda. Järsku hakkas jalg metsikult surisema, nagu oleks viimased tund aega ta otsas istunud ja veri taas liikuma pääsenud, aga see ei olnud veri, see oli suuremahuline energia liikumine. Teadsin, et pean lõdvestuma nii palju kui suudan. Järgmisel hetkel lisandub sinna tohutu kuumenemine. Ühel hetkel tekib küsimus: mis asi see mu küljes on, kas see on ikka minu jalg? Aga tund peale rännaku lõppu keha tasakaalustus ja kõik sättis ennast paika.

Siin justkui võiks selle loo lõpetada, aga ei.

Peale rännakut olin sügavalt endasse tõmbunud, ei tahtnud väga rääkida, veel vähem, et keegi mind puudutaks või torgiks. Sain aru, et midagi väga suurt on toimumas ja see on sügavalt kehaline. Tundsin sügavat vajadust magama minna ja nii ma magasin järgmised 12 h, aga aus on ka see, et polnud õrna aimu, mis minu kehast on toimunud ja edasi toimub. Hakkata kõigist muutustest, mis iga päev toimuvad, rääkima läheks pikale. Toon välja kaks suuremat.

Järgmisel päeval sisemaailmas mõmisedes avastasin, et saan oma häält suunata ükskõik millisesse energiakeskusesse ja seda vibratsiooni seal tunda. Teine suurem muutus, mis läbivalt järgnevaid päevi on saatnud, on pidev avanemine sügavusse ja haavatavusse. Mu elus oli periood, kus ma 18 a ei poetanud mitte ühtegi pisarat. Täna ei ole päeva, kui nad ei voolaks – mitte et nüüd vallanduks tohutu valu, on ka seda, aga piisab ka, kui miski minu taipamistest puudutab sügavalt minu hinge – ja kui hea on seda endale lubada.

Selle rännaku kogu sügavus pole veel selle kogemusloo kirjutamise hetkeks lahti rullunud. 😀